Mis värk venelastel selle fashismiga on?

Euroopas võideti ja keelustati fashistlik liikumine peale viimast maailmasõda. Teame Nürnbergi protsessi ja selle tulemusi.

Aga paistab, et Venemaal veel võitlus jätkub. Millega muidu seletada igasuguste antifashistlike organisatsioonide olemasolu , aga ka nende poliitikute ja muidu tegelinskite rohkust, kes ennast antifashistideks nimatavad. Ka Eestis on kohalike venelaste poolt asutatud mitmeid „antifashistlikke“ ühinguid. Mäletame tuntud antifashiste, nagu Linter , Zarenkov jt. Enamjaolt on tegeu küll endiste või praeguste kriminaaalidega.

Taoliste organisatsioonide eesmärk jääb aga väga ähmaseks.

Mille vastu nad siis võitlevad? Ja miks? Kas antifashistiks olemine on venelaste seas lihtsalt populaarne või on mängus mingid muud tegurid?

Üks põhjus on ilmselt see, et millegi vastu võidelda on alati kergem, kui ise midagi uut ehitada või millegi eest seista. Eriti , kui su vastane on midagi nii abstraktset ja hoomamatut, kui fashism.

Kui vaadata idanabri telekanaleid, siis ei möödu ühtegi päeva ega ühtegi poliitsaadet, kus kedagi fashistiks ei sõimataks või fasismis süüdistataks. Selle au osaliseks on saanud ka meie endine peaminister Ansip, samuti president Ilves aga ka teiste Balt riikide poliitikud, tegelikult mingil hetkel pea kõik Euroopa riikide juhtivad poliitikud. Kusjuures tihtipeale käib selline süüdistus käsikäes russofoobia süüdistusega. Ukrainast ma üldse ei räägigi. Seal on nüüd võimul „ fashistlik reziim „ , eesotsas peafashist Poroshenkoga. Üldse on kõik ukrainlased natsistid või banderalased.

Olen proovinud paar korda uurida, et mida termini „fashism“ all üldse mõeldakse, palunud definitsiooni. Kuid selle peale ei osata midagi konkreetset vastata. Tehakse nägu, a´la: et kas ma siis tõesti ei tea ? Seda teab ju igaüks...

Mulle tundub, et see sõna on saanud venelaste hulgas lihtsalt sõimusõnaks ja sellel on hoopis teine tähendus, mida meie siin Euroopas selle all mõistame. Kui meile tähendab „fashism“ teatud kindlat poliitilist liikumist , mis sündis Itaalias ja sai valitsevaks Saksamaal ja mida iseloomustab totalitaarsus ja autoritaarsus , ning sallimatus alternatiivsete seisukohtade suhtes, teiste parteide keelustamine ajakirjandusvabaduse ja muude vabaduste piiramine jne., siis Venemaal on see sõna saanud suuresti sõimusõnaks, millega sildistatakse kõike ja kõiki, kellega nõus ei olda või keda ei sallita.Samamoodi võiks fashisti asemel öelda nt idioot või värdjas.

Kui kedagi selle nimega sildistatakse, siis on kõik juba selge, põhjendusi või midagi ei ole enam edasi vaja.

Näiteks kuulsin Venemaal ühel turul olles, kuidas kaks vanamutti omavahel riidlesid ja üks nimetas teist „проклятая фашистка“ (neetud fashist).

Seda hämmastvam on fakt, et seda sõna kasutavad väga agaralt ka mitmed vene tipppoliitikud, nagu nt välisminister Lavrov ja Putin , ehk sisuliselt nad sõimvad teisi poliitikuid. Eks see räägi ka ühtteist nende poliitilisest kultuurist kui sellisest. Kujutaksite te ette, et Angela Merkel kedagi niimoodi sõimaks..?

Minu teooriat kinnitab ka hiljuti Türgiga juhtunu. Kui türklased Vene lennuki Süürias alla tulistasid, siis hakkasid kõik Vene meediaväljaanded rääkima Erdoganist kui fashistist ja , et üldse on kõik türklased fashistid ja on kogu aeg olnud ja alati on nendega jama olnud. Tarvitses ainult Erdoganil vabandada ja temast sai üleöö suur sõber, kellega tuleb koostööd teha jne. Fashismist enam ei jälgegi. Nüüd sõimab see Erdogan ise Angela Merkelit ja teisi Euroopa poliitikuid fashistideka. Eks sõber Putinilt ole midagi ka õpitud.

Kogu nende fashismisüüdistuste juures on eriti küüniline see, et süüdistav riik ja selle ametnikud on ju ise ühe sisuliselt fashistliku riigi – Nõukogode Liidu õigusjärglased. Ja ega praegugi Venemaal lood inimõigustega kuigi head pole. Igatsetakse taga punafashistlikku Stalini aega, võeti kasutusele vana NSVL hümn, jne. Sisuliselt on tegu sellega, et süüdistatakse kõiki teisi selles, mis on omane iseendale. Psühholoogias tuntakse seda nn peegelefekti all – teistes nähakse alateadlikult neid vigu ,ja süüdistatakse neis vigades, mis just endal olemas on.

Kaks sisult fashistlikku riiki -Saksamaa ja Venemaa jagasid omavahel Euroopa ja tungisid Balti riikidele kallale, ja nüüd süüdistab üks neist Balti riike fashismis, kes tegelikult just fashistide all kannatasid. Ennekuulmatu!

Siin võib paralleeli tõmmata Türgiga, kes sõimab Hollandit fashistlikuks,, kuigi teab vägaa hästi, et Holland oli üks esimesi riike kes fashistliku Saksamaa poolt okupeeriti ja selle all kannatas, samal ajal kui Türgi ise oli sõjas Saaksamaa liitlane!

Aga võib-olla olen ma mõningatest asjadest valesti aru saanud? Oma pealkirjas esitatud küsimusele ma vastust ei saanud. Kes küll ütleks, mis värk venelastel selle fashismiga ikkagi on?