Euroopas võideti ja keelustati
fashistlik liikumine peale viimast maailmasõda. Teame Nürnbergi
protsessi ja selle tulemusi.
Aga paistab, et Venemaal veel võitlus
jätkub. Millega muidu seletada igasuguste antifashistlike
organisatsioonide olemasolu , aga ka nende poliitikute ja muidu
tegelinskite rohkust, kes ennast antifashistideks nimatavad. Ka
Eestis on kohalike venelaste poolt asutatud mitmeid
„antifashistlikke“ ühinguid. Mäletame tuntud antifashiste, nagu
Linter , Zarenkov jt. Enamjaolt on tegeu küll endiste või praeguste
kriminaaalidega.
Taoliste organisatsioonide eesmärk
jääb aga väga ähmaseks.
Mille vastu nad siis võitlevad? Ja
miks? Kas antifashistiks olemine on venelaste seas lihtsalt
populaarne või on mängus mingid muud tegurid?
Üks põhjus on ilmselt see, et millegi
vastu võidelda on alati kergem, kui ise midagi uut ehitada või
millegi eest seista. Eriti , kui su vastane on midagi nii abstraktset
ja hoomamatut, kui fashism.
Kui vaadata idanabri telekanaleid, siis
ei möödu ühtegi päeva ega ühtegi poliitsaadet, kus kedagi
fashistiks ei sõimataks või fasismis süüdistataks. Selle au
osaliseks on saanud ka meie endine peaminister Ansip, samuti
president Ilves aga ka teiste Balt riikide poliitikud, tegelikult
mingil hetkel pea kõik Euroopa riikide juhtivad poliitikud.
Kusjuures tihtipeale käib selline süüdistus käsikäes russofoobia
süüdistusega. Ukrainast ma üldse ei räägigi. Seal on nüüd
võimul „ fashistlik reziim „ , eesotsas peafashist Poroshenkoga.
Üldse on kõik ukrainlased natsistid või banderalased.
Olen proovinud paar korda uurida, et
mida termini „fashism“ all üldse mõeldakse, palunud
definitsiooni. Kuid selle peale ei osata midagi konkreetset vastata.
Tehakse nägu, a´la: et kas ma siis tõesti ei tea ? Seda teab ju
igaüks...
Mulle tundub, et see sõna on saanud
venelaste hulgas lihtsalt sõimusõnaks ja sellel on hoopis teine
tähendus, mida meie siin Euroopas selle all mõistame. Kui meile
tähendab „fashism“ teatud kindlat poliitilist liikumist , mis
sündis Itaalias ja sai valitsevaks Saksamaal ja mida iseloomustab
totalitaarsus ja autoritaarsus , ning sallimatus alternatiivsete
seisukohtade suhtes, teiste parteide keelustamine
ajakirjandusvabaduse ja muude vabaduste piiramine jne., siis Venemaal
on see sõna saanud suuresti sõimusõnaks, millega sildistatakse
kõike ja kõiki, kellega nõus ei olda või keda ei
sallita.Samamoodi võiks fashisti asemel öelda nt idioot või
värdjas.
Kui kedagi selle nimega sildistatakse,
siis on kõik juba selge, põhjendusi või midagi ei ole enam edasi
vaja.
Näiteks kuulsin Venemaal ühel turul
olles, kuidas kaks vanamutti omavahel riidlesid ja üks nimetas teist
„проклятая фашистка“ (neetud fashist).
Seda hämmastvam on fakt, et seda sõna
kasutavad väga agaralt ka mitmed vene tipppoliitikud, nagu nt
välisminister Lavrov ja Putin , ehk sisuliselt nad sõimvad teisi
poliitikuid. Eks see räägi ka ühtteist nende poliitilisest
kultuurist kui sellisest. Kujutaksite te ette, et Angela Merkel
kedagi niimoodi sõimaks..?
Minu teooriat kinnitab ka hiljuti
Türgiga juhtunu. Kui türklased Vene lennuki Süürias alla
tulistasid, siis hakkasid kõik Vene meediaväljaanded rääkima
Erdoganist kui fashistist ja , et üldse on kõik türklased
fashistid ja on kogu aeg olnud ja alati on nendega jama olnud.
Tarvitses ainult Erdoganil vabandada ja temast sai üleöö suur
sõber, kellega tuleb koostööd teha jne. Fashismist enam ei
jälgegi. Nüüd sõimab see Erdogan ise Angela Merkelit ja teisi
Euroopa poliitikuid fashistideka. Eks sõber Putinilt ole midagi ka
õpitud.
Kogu nende fashismisüüdistuste juures
on eriti küüniline see, et süüdistav riik ja selle ametnikud on
ju ise ühe sisuliselt fashistliku riigi – Nõukogode Liidu
õigusjärglased. Ja ega praegugi Venemaal lood inimõigustega kuigi
head pole. Igatsetakse taga punafashistlikku Stalini aega, võeti
kasutusele vana NSVL hümn, jne. Sisuliselt on tegu sellega, et
süüdistatakse kõiki teisi selles, mis on omane iseendale.
Psühholoogias tuntakse seda nn peegelefekti all – teistes nähakse
alateadlikult neid vigu ,ja süüdistatakse neis vigades, mis just
endal olemas on.
Kaks sisult fashistlikku riiki
-Saksamaa ja Venemaa jagasid omavahel Euroopa ja tungisid Balti
riikidele kallale, ja nüüd süüdistab üks neist Balti riike
fashismis, kes tegelikult just fashistide all kannatasid.
Ennekuulmatu!
Siin võib paralleeli tõmmata Türgiga,
kes sõimab Hollandit fashistlikuks,, kuigi teab vägaa hästi, et
Holland oli üks esimesi riike kes fashistliku Saksamaa poolt
okupeeriti ja selle all kannatas, samal ajal kui Türgi ise oli sõjas
Saaksamaa liitlane!
Aga võib-olla olen ma mõningatest
asjadest valesti aru saanud? Oma pealkirjas esitatud küsimusele ma
vastust ei saanud. Kes küll ütleks, mis värk venelastel selle
fashismiga ikkagi on?